VAIBAD

Lubasin teile juba ammu, et kirjutan sellest, kuidas ma oma elutoa vaibale muutumiskuuri tegin. Nüüd lõpuks, kui külmadel talvehommikutel oskad eriti hinnata ühe villase vaiba olemasolu, jõudsin  jutujärjega ka selleni. 

Otsisin pikalt internetipoodidest vaipa, mis minu koduga sobiks. Kõige rohkem jäid silma e-bays müüdavad hirmkallid üle värvitud vanad pärsia villased vaibad. 

Kuna mul tuhandeid dollareid välja käia polnud, siis otsustasin, et prooviks äkki ise mõne vaiba ära värvida. Olles erialalt ikkagi tekstiilikunstnik, olen ma ju kursis tekstiilide värvimise võimalustega. Ehk siis see tähendas seda, et mul leidus kapis vanu Orto lõngavärve. Nüüd tuli veel leida üks villane vaip.

 Minu õnneks sain osta.ee'st ühe täisvillase, mõnusalt kulunud ja paraja suurusega vaiba kõigest 10€ eest. Kuna ma ei leidnud aga piisavalt suurt anumat värvi ja vaiba keetmiseks, otsustasin ma maal ema juures muruplatsil oma eksperimenti läbi viia. 
Kõigepealt otsisin ma välja kõik sinised, lillad ja türkiisi tooni villase lõnga värvid ning lisasin ka igaks juhuks mõned puuvillase värvi pakid, kuna vaiba narmad paistsid olema puuvillased. Siis keetsin ma ohtras koguses kuuma vett ning ujutasin oma vaiba tulise värviveega üle nii ühtlaselt kui võimalik. Lisaks üritasin ma ühe vana harjaga värvi sisse hõõruda. Tulemuseks olid sinistes toonides vaip ja jalatallad :D
Kui vaip oli päikese käes ära kuivanud, loputasin ma teda ohtra jaheda veega, et ta hiljem värvi andma ei hakkaks.

Igatahes tulemus jäi selline:

Natukene ka vaiba hooldusest.

Praeguseks on vaip üle elanud juba mitu tihedalt kasutuses olnud talve. Paraku kipub kevadeks vaiba erk toon tuhmuma. Kindlasti oleks parem, kui saaks vaipa juba esmasel värvimisel leotada pikemalt suures anumas kuuma värvi sees. Lõngu ju värvitakse peaaegu keevas värvivees. Kuna mul sellist suurt anumat võtta ei olnud, ei kinnitunud värv ilmselt piisavalt hästi. Seega olen ma kevadel suurpuhastuse ajal vaipa õues värskendanud kunstipoes müüdavate pritsitavate tekstiilivärvidega ja pärast toas triikrauaga kinnitanud. 

Siinkohal võiks ära rääkida ka ühe teise vaiba loo.

Magamistuppa voodi jalutsisse oli vaja ühte vaipa ja ma kujutasin ette, et see võiks olla selline kodune, hubane heegeldatud pitsiline vaibake. Oma heegeldamise pisiku olin saanud juba tükk aega varem. Kõrgemas Kunstikoolis tekstiili õppides ja heegeldamise tehnikaid õppides ma isegi väga ei vaimustunud sellest. Alles hiljem pärast kooli printisin ma endale ühe jaapani heegeldusraamatu ja heegeldasin katsetuseks mõned linikud. Hiljem süvenes aga minu heegeldamise vaimustus veelgi, kui minu ema poole pöördus üks meie sugulane, kes rääkis loo, kuidas meie üks esiemadest töötas Alatskivi lossis teenijana ja oli imepeenete pitside heegeldaja. Tänutäheks oli lossiproa meie esiemale kinkinud kaks luust heegelkonksu, mida on põlvest põlve edasi kingitud. Kuna mina kunsti/käsitöö inimene olen, otsustas ta selle reliikvia mulle edasi anda. Ma olin muidugi sellest väga liigutatud ja raamisin heegelkonksud väärikalt eksponeerimiseks. Siinkohal suur aitäh sulle Ülla sellise üllatuse eest! 

Üks konksudest on eriti kulunud ja näha on, et sellega on palju peenet tööd tehtud. Teist saab aga julgelt veel kasutada ja kunagi on mul ka kindlasti plaanis midagi maagilist selle maagilise reliikviaga heegeldada, aga täna teemaks oleva vaiba ma valmistasin ühe teise tavalisema heegelkonsuga. 

Käsitööpoodides müüdavast puuvillasest ribast ja suure konksuga annab edukalt heegeldada väiksese liniku õpetuse järgi suure vaiba. Kuna puuvillariba venib, jääb esialgu vaip väike ja lopergune. Loputasin vaipa tärklise vees ja tõmbasin ta naeltega pingule kuivama. 

Tulemus jäi selline: