Technotiiger - ehk tegevusetusest sündinud Superprojekt

Technotiigri projekt sai juba tegelikult alguse 3 aastat tagasi, kui me sõbrannaga naljaviluks filmisime paar absurdset videot. Tookord käis nali ilmsalt väikekohtade aktivist-staaride pihta, keda me küll ja küll näinud oleme Võsareporterist ja muudest säärastest allikatest.
Technorütmide otsa sattusime Yamaha sünteka tümpsuvalikutsest ilmselt suvaliselt. Ja artistinimi kasvas välja nii tänu rütmivalikutele ning sümbioosist meediast populaarsetele kõlavatele nimedele nagu "Torso tiger" (that sport thing :D ) ja Techno Viking (vajadusel võite googeldada).
Esimesi videoid saab kaeda siit:



Aeg läks edasi ja 2010 aasta suve lõpuks valmis tegevusetusest järgmine video, millel oli juba originaalne lugu. (Et siis mitte enam tümps sünteka valikust).
Õigemini toimuski asi nii, et ühel päeval ma kirjutasin/lindistasin valmis loo ja käisin kaltsukatest esinemisrüüsid valimas ja järgmisel päeval ajasime kokku rahva, kes uniste silmadega ei saanud esialgu üldse aru, mis toimub ja mis tegema peab, aga õnneks polnud raske nende vendadega õige kähku ühele lainele saada ning meie kasuks mängis veel juhus, kus tänavalt astus võtetele sobivalt kostümeeritud härra, kes meelituste peale, et video läheb ilmselt MTV'sse, oli nõus kaamera ees mõned tantsud tegema.

Aeg oli järgmise videoga välja tulla. Seekord kippus juba asjaajamine venima, sest nagu ikka jääb enamasiti enda entusiasmist väheks, et asjad sujuksid. See on ka põhjuseks, miks ma ei taha muusika asju tõsimeeli ajada, sest lõpuks jääb tulemuseks ainult tegemisrõõm ja kui tegemisest ka rõõm ära kaotada, siis polegi asjal mõtet.

Seekordsest loost aga rääkides, sai muusikaline osa eesti keeles tehtud. Kui seda külahuumorit muusikastiilina kuidagi kategoriseerida, siis võiks paigutada selle "gangsta-country Eesti moodi" alla, sest technost ning selle alaliikidest ei tea ma suurt midagi. Neid suurlinna gangsta videosid oleme me näinud juba küll, kus Ameerikamaalt laenatud ilutsemisega üritatakse näidata, kui karm elu seal Tallinnas ikka on. Meil siin külavahel on ka karm elu. Nii karm, et isegi kõrvalpoodi minemiseks peab end üles lööma, muidu keegi kuskil jälle kommenteerib ja räägib. Kumminuiasid, relvi ja rotveilereid meil ehtimiseks võtta polnud, aga rakulka oli juba lapsena karm relv siinkandis. Motovennad polnud ka nõus liiva keerutama tulema, seega pidin oma enda "võrriga" trikke tegema :D

Stilistikast rääkides sai blingina kaelas kasutatud taaskord kummalisi asju nagu lintmaki linte, kassette, lihtsalt kette ja ühte hirve pealuud. 

Esimene asi, mille ma valmis õmblesin, oli karutruss. Nimelt siis juba kuulsaks lauldud karupükste asemel õmblesin ma karusnahast trussikud. Meesterahvaste selga jõudsid esivanemate kapipõhjas seisvad kampsunid, pluusid ning viimastes kaadrites on näha minu seljas ilutsemas vanaema sooja pesu, tripihoidjat ja rinnahoidjat, mis kahjuks ei näinudki nii šokeerivalt naljakas välja, kui ma lootsin. 

Spontaanseid kaadreid tuli seegi kord, näiteks kui Ljooha üritas pandimajas meie vanat raadiot maha müüa.

Kui nüüd artistinimedest rääkida, siis seekord võtsid kõik osalejad omale sobilikud varjunimed. 

Ja siinkohal tänakski Ljoohat, Ärnit, Fedjat, maunikut ja ülejäänuid, kes aitasid loo tegemisel ja filmivõtetel kaasa.
Ahjaa... ja kes sõnadest aru ei saa, siis videol on subtiitrid ka olemas.

Ja lõpuks tõnntõrõntõnn!... video ise: