Kaua oodatud köök sai valmis

Öeldakse, et köök on kodu süda. Nüüd on lõpuks ka minu pesas südamlik koht, kus toimetada.

Praeguseks olen ma teile siin blogis tutvustanud juba kõiki Kunsti Kodu ruume peale selle viimase - köögi. See on ruum, mille valmimine on võtnud kõige rohkem aega ja mis aeg-ajalt tundus juba võimatu unistusena. Korterit ostes, ei olnud siin ei vannituba/tualettruumi ega kööki, kuna eelmisele omanikule kuulus ka kõrvalkorter, kus need asjad juba olemas olid. Kes on Jõgeval kohalikud, teavad ka seda, et selles korteris asus pikalt üks kontor ja peale seda second hand kauplus. Seega enne mind polnud ammu siin keegi elanud. Korter oli alguses ring planeeringuga, mille ühte soppi sai ehitatud vahesein ja sellest sai koht pisikesele köögile.

Ruum sai pisikene ja pime ning selles polnud ka ventilatsiooni võimalust. Koos elutoa ukse soetamisega (mille juba enne korterit valmis ostsin ja mille hiljem siniseks värvisin), sain kaasa ka ühe toreda aknakese, mille jaoks palusin ehitajatel köögi seina augu lõigata. Nüüd on minu köögis avatav aken, millest pääseb tuppa valgus ja mille kaudu saab vajadusel kööki tuulutada. Akna teeb veel armsaks ja eriliseks see, et osad värvilised klaasid on pärit vanaisa Ihaste suvilast, kus ma lapsepõlves ka ise vahepeal aega veetsin. Seal oli veranda, mille kahes seinas olid suured aknad, mille ülaserva kaunistasid värvilised klaasid ja millest avanes vaade vesiroosidega tiigile. Suvilat ümber ehitades jäid aga vanaisal klaasid üle ja mul tuli idee neid oma köögis ära kasutada. Nii on mul köögis tore värviline aknake ja armas mälestus lapsepõlvest. Ülejäänud värviliste klaasidega ning nende mõõtu lõikamisega aitas mind Sergei Jerjomin, kellel on Jõgeva servas klaasikoda ja ajaloomuuseum (MTÜ Pommiauk) Suur aitäh ka talle! 

Lisaks värvilistele klaasidele hakkab köögis silma ka värviline kalasoomuse-mustriline mosaiik. Internetis müügil olevaid variante sirvides otsustasin plaadid ise teha ja glasuurida. Kuna mul on keraamika kursusi ja tunde andes võimalus ka ise keraamikat teha, siis tundus see loogiline lahendus. See ettevõtmine oli päris töömahukas ja valmis jupi kaupa ning pika aja jooksul.

Valamut valides oli mul kindel ettekujutus, et see peab olema valge ja keraamiline. Esimesena jäid mulle silma "farmhouse" stiilis valamud, mille esikülg ulatub valamukapist veidi ettepoole ja näeb ilus klassikaline välja. Kuna eestis on nende valik väga väike ja hinnad väga krõbedad, siis leidsin ma õnneks Ikeast midagi sellist, mis mulle lõpuks meeldis. Toredate nuppudega segisti oli mul juba varem internetist tellitud.

Ka köögitehnikat soetades olin ma valiv, kuna mulle meeldivad vana aja asjad ja köögitehnika on enamasti kaasaegne. Pesumasin, kuivati ning nõudepesumasin õnnestus mul köögis praktiliselt ära peita. Pealtlaetav pesumasin on töötasapinnas oleva luugi all peidus, pisike nõudepesumasin valamukapis ning kuivati sai tikitud pitsilise lina taha peitu. Veekeetja ja rösteri leidsin ma Russell Hobbs'i "Colours Plus" kollektsioonist taevasinises toonis, mis sobis hästi minu köögi toonidega. Ideaalis oleks mu kööki sobinud ka legendaarne helesinine Smeg külmik, aga selle hinda nähes tundus minu praegune tavaline valge ka hea valik. 

Vasakus seinas asuva seinakapi leidsime me Andresega Lätis käies ühest second hand'ist. Kahjuks polnud seal rohkem samas stiilis riiuleid ega kappe ning ma üritasin teda valgeks värvides kööki sobitada.

Teise seina värvisin ma tahvli, mille stiil oli mulle hubastes kohvikutes silma jäänud. Sinna on hea üles kirjutada poenimekirja, retsepte ja inspireerivaid lauseid. 

Köögimööbli osas võtsime me ühendust Tabiveres tegutsevate köögimööbli tegijatega, keda ka paljud soovitasid. Nende töö oli kvaliteetne ja kiire ja nad olid ka ühed vähesed, kes tegelevad profiilkapiustega. Kuna meie köök on nii pisike, tehnikat palju (pliit, pesumasin, nõudepesumasin ja kuivati), üks sein selline, kuhu seinale kappe kinnitada ei saa ja teine sein aknaga. Siis ei olnud võimalik valmis olevast mööblist või moodulitest meile midagi paigutada. Ka kappide kõrguse määras pesumasina ja kuivati kõrgus. Kappide lõpptulemus jäi isegi ilusam, kui unistada oskasin. Töötasapinna leidsime Ikeast. Kapinupud tellisin ma Aliexpressist, mille kvaliteet oli päris hea pärast seda, kui Andres oli nende keermed üle käinud. 

Viimase asjana sai lisatud seinakappide ja lae vahele iluliist, mis jätab ühtlasema ja puhtama viimistluse. Nii ei kogune ka kappide otsa tolmu ning jääb läbimõeldum ja luksuslikum mulje.

Mul on hea meel, et ma sain lõpuks teiega oma köögi lugu jagada, ja et ma saan igal hommikul selles "nukumaja köögis" hommikukohviga päeva alustada. Mulle meeldib luua selliseid veidi "üle võlli" muinasjutulisi keskondi kuigi see ei pruugi olla igale ühele maitse järgi. 

Ma tänan teid lugemast ja kes soovib näha videot minu armsast köögist, siis seda saab näha siin: