Ebaõnnestumised

    Sotsiaalmeedia on tavaliselt koht, kus me eksponeerime oma kaunimaid hetki ja jagame oma saavutusi ning õnnestumisi. Ja eks ongi parem tähelepanu pöörata positiivsele, et oleks tagasi vaadates ainult ilusad mälestused. Elu on aga palju kirjum, kui jäädvustatud hetk facebooki või instagrami seinal. Ometigi loome me teiste eludest kuvandi just nende visuaalide põhjal. Tihtilugu tekib võrdlusmomendist kadedus või pahameelgi. Täna ma tõstakski klaasi ebaõnnestumistele! Ma tänan teid, et te olete mõõdupuu, mille kontrastiks oma õnnelike hetkede eest tänulik olla! 

    Aeg-ajalt jagan ma teiega pilte värskelt valminud keraamikast. Mulle väga meeldib keraamilisi esemeid teha ja näha, mis seekord suure töö ja vaeva tulemusena lõpuks ahjust välja tuleb. Sest mulle meeldib ikka öelda, et keraamikaahju avamine on nagu jõulupakkide avamine, sa ei tea kunagi, mis sealt välja tuleb. Esiteks on glasuuride värvitoonide tulemus suhteliselt ettearvamatu. Eriti siis, kui kasutad erinevaid toone koos ja iga kord on ahi erineva koguse keraamikaga täidetud. Loeb ka see, mis korrusele ahjus mingi asi satub. Niimoodi võib tulla punane glasuur hoopis pruun, kollane või suisa roheka varjundiga. Mõni glasuur võib olla aga ootamatult õhukesena peale saanud ja kaob üldse ära. Või vastupidi on kaetud liiga paksult ja ujutab üle kõik savile vajutatud faktuursed mustrid. Lisaks sellele on alati oht, et midagi on ahjus katki läinud. Õnneks aga ületab negatiivse see, kui ahju avades leiad sealt eest midagi ootamatult ilusat.

    Seega tellimustöid tehes valmistan ma igaks juhuks mitmed esemed rohkem, juhuks kui midagi ebaõnnestuma peaks ja uskuge mind, seda tuleb ette. Vahel algavad ebaõnnestumised juba asjade kuivamisel. On siis põhjuseks liiga kuiv õhk ja asjade liiga kiire kuivamine või savi omapära, aga lõhkiseid kruuse on ette tulnud, ja päris omajagu. Viimati avastasin, et mustast savist nõusid tehes tuleb kuivamisel päris palju mõrasid ja lõhkiseid esemeid ette ja seda isegi kilekapis rahulikul kuivamisel. Olgugi, et olin kruuse varuga teinud, tuli siiski taas otsast alustada. Rõõmustav oli aga see, et lõpptulemus jäi väga ilus ja olen hiljem ka oma töö kohta positiivset tagasisidet saanud. Selle nimel tasubki vaeva näha, ebaõnnestuda ja siis viimaks ikkagi lõpusirgele jõuda, lootes, et kedagi minu tehtu rõõmustab.

    Hetkel seda teksti trükkides, mõnusal diivanil päikselaigus istudes ja hommikukohvi nautides, olen ma tänulik, et ka see lootusetu hetk on möödas, kus ma nõutult oma elutoa põrandas mullani laiuvat auku silmitsesin. Nimelt lisaks kõigile rusuvalt mõjuval koroona-ajal, mille tõttu olid Kunsti Kodul juba niigi uksed suletud, ähvardas meie armsat kodu selline häving, mida ei oleks uneski osanud ette näha. Vaikselt oli juba kuid varitsenud meid õnnetus, mis meie enda silmadele varjatuks jäi. Olles saanud ainult mõned kuud rõõmu tunda oma värskelt valminud köögist ja sellega seoses lõpuks täiesti valmis saanud korterist, pidime me pikaks ajaks oma hubase koduga hüvasti jätma. 

    Veetoru lekke tõttu oli meie korteri uue ja vana põranda vahele nirisenud suures koguses vett, mis liikus vaikselt järjest korteri kaugemate nurkadeni. Kui ma eelmine kevad lekke avastasin, oli üks vaheseinadest juba niiskusest hallitama hakkanud ja oli sõrmega katsudes täiesti pehme. Õnneks oli korteril kindlustus. Kuna ehitajatel oli tööd palju ja järjekorrad pikad, siis alustasime juba ise põrandate üles võtmisega ja elasime pool suve veel üles lõhutud põrandatega korteris sees. (Esialgu jäid kahe toa põrandad alles). Taaskord ilma köögita, kastide vahel elades ja lootes, et kusagilt põranda alt hävitavat majavammi välja ei tuleks, kulgesid päevad stressirohkelt. Kõiki neid seiku ja ehmatusi ei jaksagi siia kirja panna. Alates sellest, kuidas köögis põrandat üles võttes kamina soojamüür külili vajus, kuni selleni et oodatud ehitajad alles sügisel jõudsid. Vahepeal saime me ka mõned kuud elada kortermaja-kuubiku elu viiendal korrusel, tänu ühele tuttavale, kes meile oma korterit elamiseks laenas. Seal olles tundsin ma eriliselt, kuidas ma igatsen oma esimese korruse korterit kesklinnas, kus ma saan hommikul kohvitass käes uksest välja astuda, trepile istuda, varbad rohuliblede vahele susata ja lillepeenrast piparmünti tuppa kaasa haarata. Aastavahetuseks saime me lõpuks taas omas kodus ja omas voodis ärgata ning sisimas tunda, et elu on lõpuks endine ja siit saab ainult paremuse poole edasi liikuda. 

    Elu on täis kummalisi katsumusi ja vahel tekib tunne, et tahaks lüüa kõigele käega ja mitte kunagi midagi keerukat ette võtta. Aga teades, et kõik, kes on elus midagi saavutanud, on silmitsi seisnud katsumustega ja peale igat kukkumist taas jalule tõusnud ning sihikindlalt edasi liikunud. See tekitab ka endas lootust, et juba künka taga on järgmine saavutus ja probleemidele lahendus. Ja vahel panevad katsumused elu teise pilguga nägema. Ühel hetkel vaatad ja näed, kui palju eest on sul tegelikult tänulik olla. 

    Aitäh teile, ebaõnnestumised! Tänu teile on õnnestumised kordades magusamad.