Kui veast saab hea

Seekordne lugu räägib sellest, kuidas asjade soovimatust kulgemisest võib siiski midagi positiivset sündida. Mõni postitus tagasi kirjutasin oma magamistoast, mille enda arvates olin valmis saanud ja mille üle ma ka päris õnnelik olin. Aga siis selgus, et esialgu otse läbi vannitoa seina korstnalõõri planeeritavat ventilatsiooni pole siiski võimalik nii ehitada, kuigi vana ventilatsiooni koht oli enne remonti seinas näha. Kahjuks oli see kinni varisend ning seda polnud võimalik kasutada. Ainus lahendus jäi vedada ventilatsioon kaarega vannitoast magamistuppa ning sealt väliskoridori ja õue. Ehitaja meelest tundus läbi minu hoolsasti kujundatud magamistoa jooksev hõbetoru täiesti sobilik, kuid mulle tundus see täielik katastroof. Pidin välja mõtlema mingi nipi, kuidas seda futuristlikku elementi minu ajaloohõngulises toas peita. Veel parem, kui see jätaks mulje, et see oligi sinna planeeritud. 

Ehitaja tegi minu palvel torule ümber voodiga kohakuti oleva kipsplaadist kasti ning mina lisasin sellele laia iluliistu. Kui kast ja liist pahteldatud ning värvitud, kinnitasin sellele ühe metallist kaunistuse, mis oli kunagi ühe katkise peegliraami küljes. Lisasin sellele veel kuldset värvi kõrgematele kohtadele.

Kasti allaserva jäetud avasse kinnitasin kardinad ning kuna kasti alaserv jäi lage ja ka kohati ebaühtlane, siis panin sinna narmad. Osta.ee'st leidsin toredad antiiksed kardinahoidjad, mis justkui mulle mõeldud olid. Kunagi võib veel isegi panna kasti serva alla valgusriba, aga selle peale peab veel mõtlema. :D

Kui enne olin ma oma magamistoaga päris rahul ja kartsin, et ventilatsiooni läbi magamistoa vedamine rikub toa ära, siis lõpptulemus tundub mulle isegi terviklikum ja uhkem. Nii et ei tasu asjade ümber tegemist ja ootamatuid olukordi karta. Ka veast võib sündida midagi head.