Nupsiku koju jõudmise lugu

Täna ma räägiks oma blogis veidi teisel teemal. Nimelt sellest, kuidas ma endale kassi sain. 

Võibolla eelloona mainiks ära, kust on pärit minu soojad suhted kassidega. 

Kui mina sündisin, oli minu vanematel juba kodus ühe aastane kassipreili Gita, kellel olid ka just pojad olnud. Kuna tema enda pojad anti ära, aga emainstinkt oli veel tugev, võttis Gita minu oma hoole alla. Nii, et mul on peale oma vanemate olnud ka veel üks väga hoolas ja hingelähedane siiami tõugu lapsehoidja. Tänu sellele on mul peale sorava inimkeele oskus kassidega suhelda. Peale unelaulude uinutas mind vajadusel kassinurr ja kui vahel sellest ei piisanud ja beebi-Piret ikka veel nuttis, tuli Gital siiski köögist ema appi kutsuda. Gita elas 19 aastaseks ja on meie hinges tänaseni. Teist Gitat ei tule enam kunagi, kuid vahel rasketel aegadel ilmutab ta end minu unenägudes.

Nüüd lõpuks suur olles ja oma kodu omades, tekkis mul väike unistus, et mul võiks jälle kass-sõber olla. Pikalt olin uurinud netist ka erinevaid huvitavaid kassitõugusid. Mure oli aga selles, et kuna minu kodu on ka kauplus ja siin on palju keraamikat ja õrnu asju, mida kassile meeldiks kindlasti riiulilt alla lükata, siis ei julenud ma kassiostu otsust vastu võtta. Teine küsimus oli selles, et kuidas just see õige loom leida. Välimuselt meeldiks mulle kas läikiv must või siis hoopis lumivalge kass, aga lisaks välimusele on ju loomadel erinev iseloom ja käitumine. Öeldakse, et õige kass leiab ise tee sinu juurde. Mõtlesin, et peaks siis kassikasvatusi või loomade varjupaiku külastama, et sellele õigele üldse võimalus anda minuni jõuda, kuid sisetunne ütles, et pole veel õige aeg. 

Ühel õhtul kodus olles nägin, et kellegi silmad jälgivad mind üle tänava. Läksin aknale lähemale, seal istus üks väike valge kass, keda olin varemgi siinkandis ringi liikumas näinud. Vaatasime pikalt üksteisele silma. See tundus mulle kummaline, et ta mind nii kaugelt üldse märkas ja tavaliselt peavad selliseid pikki tõttvaatamise maratone kassid omavahel. Tõsi küll, vahel olin naljaviluks õhtustel jalutuskäikudel sellistele kasside tutvumisjõllituste vahele kolmandaks seisma jäänud ja rahulikult nende vaikuseminutist osa võtnud. Mis mulle eriti muige näole tõi, oli see, et sedapuhku kassid niimoodi ennast nihutasid, et tekiks kolmnurk - minust ja siis eelnevalt suhelnud kahest kassist. Ju siis nii näeb ette kassikoosoleku reglement. Seda ma teadsin ka, et aeglane noogutus silmade sulgemisega tähendab seda, et ma usaldan sind, sa võid mind ka usaldada ja, et silmade aeglane sulgemine peajõnksuga üles suunas tähendab midagi sellist, nagu "Tsau, kuidas läheb".

Valgest kassist sai aga pidev külaline minu akende taga. Esialgu vaatas ta ikka kaugelt üle tänava või hoovi teisest otsast silma, kuid see pilk vaatas justkui hinge sügavusteni välja ja tundus nagu saaksid kõik jutud omavahel räägitud. Mingi hetk muutus ta julgemaks ja tuli isegi päris akna alla. Kuigi, kui ma õue läksin, oli ta kohe kadunud.

Ükskord oli mul külas ema kass Aadu ning ka tookord oli valge kass akna taga platsis. Huvitav oli see, et muidu ju isased kassid omavahel läbi ei saa, aga see valge kiisuke sirutas isegi oma käpad igatsevalt madalale aknalauale, mille peale Aadu teda ikka väga kohkunult vaatama jäi. Tollest kassidevahelisest suhtlusest õnnestus mul isegi pilt teha.

Peale Aadu tagasi koju naasmist otsis valge kassike veel tükk aega silmadega akendest oma uut sõpra, kuid ta leppis ka minuga ja nii me ikka aeg ajalt läbi akna tõtt vaatasime ja ükskord ma otsustasin talle aknast süüa visata, aga minu üllatuseks see teda nagu väga ei huvitanudki. 

Suvel soojaga hoidsin ma kaupluse ust pärani ja ühel hetkel astus poodi üks arglik samm. Kassike vaatas ühele ja teisele poole, jäi ühte maali pikemalt silmitsema, kuid otsustas siiski tuldud teed tagasi kiirustada. Nii lähedalt polnud ma temaga varem veel kohtunudki.

Õues oli ta aga veel väga arglik ja leppis ainult põõsa varjust suhtlemisega. Kuna ta oli väga kõhn ja trööstitud välimusega, kord lonkas oma paistes tagajalga, kord olid tal kõrvad kaklusest verised, siis ma aeg-ajalt ikka jätsin talle natuke kosumiseks süüa ka. Ühel päeval ta vist mõistis, et minust ohtu ei ole oodata ja sõi juba minu juuresolekul ning üsna lähedal. Sel hetkel proovisin talle esimest korda pai teha. Ta vaatas minu kätt väga kohkunud pilgul, kuid kui pai tehtud, siis vaatas ta mind sellise näoga, et ma mõistsin, et see võis olla tema päris esimene pai. Ta tuli mulle lähemale ja pani oma otsaesise mütsti vastu minu säärt ja ohkas sügavalt. Ma silitasin teda pikalt ja pisar tuli silma. Võibolla ei teadnud see kiisu siin tõesti varem paidest mitte midagi. Nii kõhn, jõuetu kõnniga ja kirpe täis kass ei saanud olla ju kellegi koduloom. Edaspidi ei möödunud ükski söögikord silitusteta. Vahel juhtus isegi seda, et kiiruga talle süüa pannes ja ära minema hakates, jäi kass veel nõutult ootama, siis sain aga aru, et põhiline – hellus jäi ju saamata. Tuppa ta aga tulla ei julenud ja meie suhtluspinnaks jäi lahtise uksega koridor.

Ühel päeval ta siiski lasi ennast juba sülle võtta ja tuppa tuua, ma pesin ta tasakesi vannis puhtaks ja hoidsin seda väikest ohkavat kassikera käterätiga süles. Mind üllatab siiamaani, kui rahulik, usaldav ja viisakas kassike ta on. Nüüdseks on ta kosunud, saanud kirbu ja ussirohu ning varem nõrgad käpakesed on juba tugevamad. Varem ei suutnud ta õieti trepilegi hüpata, nüüd aga olen teda isegi aia otsa hüppamas näinud. Nimeks sai ta Nupsik, kuna nii õrna hingega isaskassile ükski mehisem nimi poleks sobinud. Päris toakassi ei ole ilmselt temast aga võimalik teha ja ega ole mõtet ka. Õhtuti tuleb ta tuppa, kõigepealt küsib ta häälekalt sülle, pärast kaisutust väike söök ja siis uinak. Varahommikul küsib ta jälle õue, sest kassiasjad vajavad ka ju ajamist. Minu mure õrnade asjade pärast oli aga täiesti alusetu, kuna Nupsik on nii vaikne ja viisakas, et ta isegi ei tunne poe ruumi vastu huvi. Ta pikutab ka ainult kindlates kohtades, kas elutoa diivanil, voodi ees või jalutsis. Ainus pahandus oli see, et pärast korraliku kõhutäit kontrollis ta ka prügikasti üle, aga pärast pahandamist pole ta rohkem seda teinud. Üldse on ta kiire õppija ja muidu kassidele omast jonnakust või salakavalust temas ka ei ole. Nii nagu inimesed, on ka loomad ikka väga erinevate iseloomudega.

Nii ma siis endale sellise toreda sõbrakese sain.